Meie tantsijad kannavad seto rahvarõivaid. Setode rahvarõivad on ainulaadsed kogu maailmas. Setomaal kanti rahvarõivaid teistest eestlastest kauem, isegi veel 20. sajandi algul. Seto naise rahvariiete juurde kuulub rikkalik hõbeehete komplekt. Oma tähtsuse poolest ei olnud need ainult ehted: ehted on andnud edasi erinevat informatsiooni. Oluliseks detailiks peetakse suurt kuhiksõlge, mida kandsid ja kannavad abielunaised. Kõige vanem seto sõlg valmistatud ajavahemikus 1808-1818 Tartus. Suure sõlega seotud kommete rohkus lubab oletada, et enne hõbedast sõle ilmumist kaunistasid seto naised end mingi muu rinnaehted. Seto mees kannab aga vene mõjutusena särki ehk hamõt pükste peal. Kaunistuseks on kasutatud sissekootud punaseid triipe ja kirju, hiljem ka pealeõmmeldud vööpaelu. Kõige huvitavamad on aga seto meeste sukad, mis oma rikkaliku kirja ja erksate värvidega märkamatuks ei saa jääda. Käsitöö on Setomaal alati au sees olnud. Ainulaadne on seto värviline heegelpits, mida on kasutatud ka pealinikute ja põllede juures.
Leelo
Seto rahvalaul ei erine eesti vanast rahvalaulust peale murdekeele millegi poolest, s.t. tal on kõik rahvalaulu olulised tunnused: trohheiline värsimõõt, neli värsijalga, igas jalas rõhuline ja rõhuta silp, algriim ja parallelism. Küll aga on setude hulgas rohkem kui mujal Eestis säilinud, levinud ja arenenud improviseerimiskunst. Häid ja andekaid improvisaatoreid leidub tänapäevalgi seto külades. Ja ilma, et oleks kuuldud ainsatki loengut rahvalaulu meetrikast, esitatakse pikki rahvalaule ja improviseeritakse samas vormis eepilisi või lüürilisi laule, ilma et eksitaks ühegi reegli vastu. Olenevalt laulust esitatakse see kas üksi või kooris. Kooriesituse puhul on üks laulja eestlauljaks ehk sõnoliseks, teised haaravad värsi viimasest sõnast või silbist ja kordavad seda mitmehäälsena, varieerides viise kohati kuni kuuehäälseks. Igas kooris laulab üks lauljatest killõt, s.o. tertsi võrra kõrgemat II häält, teised laulavad torrõt, s.o. tavalist viisi, varieerides seda mitmehäälseks.
Suhteliselt suur on seto rahvaviiside rikkus; iga laul lauldakse talle omistatud viisiga. Minevikus laulsid rahvalaulu nii mehed kui naised. Mida aeg edasi, seda enam kujunes see vaid naiste harrastuseks.
Regilaul ehk leelo pole Setomaal lihtsalt ajalugu, vaid elav ajalugu ja tänapäev ühteaegu. Regilaulust pole siin veel saanud võõrdunud ja ähmastuvat vanemat kultuurikihistust ja kindlalt võib väita, et vanem rahvalaul on siin rohkem au sees kui mujal Eestis. Kindlate arengulooliste tegurite tõttu pole muud kultuurimõjud Setomaal domineerima pääsenud.
Kargus
Karguseks kutsutakse setode tantsu. Omapäraks on see, et mehed ja naised tantsisid eraldi, paaristants on hilisem nähtus. Igas külas oli vähemalt üks pillimees.
Seto rahvatants, mis on välja kasvanud laulumängudest, on suhteliselt hilisema aja nähtus kui seto leelo. Kuna kaugemas minevikus puudusid pillid massitantsude saatmiseks, siis liiguti ja tantsiti laulu saatel. Levinud oli tsõõrijuuskmine, milles võis osaleda suurem grupp neide. Seisti kaares hobuseraua kujuliselt ja lauldi. Niipea kui koor hakkas kordama eeslaulja ettelauldut, jooksid kaks tsõõris seisnud tütarlast käest kinni hoides läbi kogu poolringi ja pidid jõudma oma kohale tagasi. Ja nii paarikaupa kõik lauljad. Tütarlaste jooksmist, sammu sobivust ja graatsiat jälgisid pisut eemalt noormehed, kes mõnikord polnud kitsid ka kommentaaridega.